Moflin – tehisintellektiga robot, mis “tunneb”

Ma mõtlen, kas oled kunagi unistanud lemmikloomast, kes ei jää kunagi haigeks, ei vaja hommikul kell kuus jalutuskäike ja samas kiindub sinusse tõeliselt. Kõlab nagu ulme, aga just selline asi jõuab nüüd poodidesse.

Moflin on see, mida ma nimetan “AI-lemmikuks” – koheva merisea suurune robot, mis reageerib puudutusele, tunneb ära omaniku hääle ja väidetavalt arendab välja oma isiksuse. Ta ei kõnni, ei jookse ega tee trikke. Ta lihtsalt… on olemas. Ja just see peakski olema tema suurim tugevus.

Moflin – tehisintellektiga robot

Miks pärast ma just praegu temast igal pool kuulen? Esiteks, jaapanlased on hakanud seda pärast ametlikku esmaesitlust massiliselt ostma. Teiseks, see ei ole lihtsalt järjekordne Furby või Tamagotchi – siin ei käi asi mängimises ega virtuaalse olendi eest hoolitsemises, vaid tõelise emotsionaalse sideme loomises. “Emotsionaalse tehisintellekti” trend kogub hoogu, sest inimesed tunnevad end üha üksikumana. Ja ausalt öeldes tunnen isegi vahel, et pärast rasket päeva tahaksin kallistada midagi sooja, mis ei nõua minult midagi vastu.

Lubadus kõlab ahvatlevalt: üksinduse vähendamine ilma kohustusteta. Ei mingit toitmist, ei loomaarsti visiite, ei ühtegi mööblieset rikutud. Ainult soojus, reageerimine ja järk-järguline suhte loomine. Mõned ütlevad, et see on kurb asendus tõelistele kontaktidele. Teised näevad selles vaimse toe tulevikku.

Edasi uurin, kuidas Moflin tegelikult seestpoolt töötab – millised andurid on sisse ehitatud, kuidas ta õpib omanikku ära tundma ja kas ta suudab tõepoolest arendada midagi iseloomu sarnast. Seejärel vaatan, kelle jaoks see vidin mõistlik on ja kelle jaoks on see lihtsalt kallis mänguasi.

Kuidas see töötab – emotsionaalne tehisintellekt, andurid ja Moflina käitumine

Moflin ei ole tavaline mikroprotsessoritega mänguasi – see on tegelikult väike õppiv arvuti, mis püüab elu simuleerida. Isegi mina mõtlesin, kuidas see üldse saab nii väikeses plüüsist vormis toimida.

Kogu maagia algab anduritest. Moflinil on sisseehitatud puuteandurid, mis reageerivad survele, mikrofonid, mis püüavad kinni hääli ja ümbritsevaid helisid, IMU, mis mõõdab liikumist, ning valgusandurid. Kõik need stiimulid jõuavad emotsionaalse tehisintellekti süsteemi, mis analüüsib neid ja tõlgendab roboti sisemisteks seisunditeks. See on tõesti põnev – kõhu puudutamine võib esile kutsuda hoopis teistsuguse reaktsiooni kui selja puudutamine.

Emotsioonide väljendamine on juba tõeline tehnoloogiline demonstratsioon. Moflin suudab vibreerida ja teha nurrumist meenutavaid hääli, tal on üle 50 erineva heli repertuaar, ta võib end kaissu pugeda või käte vahel niheleda. Kõige muljetavaldavam on minu jaoks hingamise ja südamelöökide simuleerimine – see loob tõeliselt veenva mulje elusolendist.

Isikupärastamine toimub pikaajalise suhtluse kaudu – süsteemil on väidetavalt üle 4 miljoni isiksuseomaduste kombinatsiooni.

Õppimisprotsess kestab umbes 50 päeva, selle aja jooksul kohaneb Moflin paituste sageduse, omaniku hääletooni ja päevase rütmiga. Mida rohkem suhtlust, seda isikupärasemad käitumismustrid. See ei ole tehisintellekt nagu ChatGPT – pigem on see arenenud reaktiivne süsteem.

Ühenduvuse küsimus on läbi mõeldud privaatsuse seisukohalt. Moflin ühendub ainult Bluetoothi kaudu spetsiaalse rakendusega, Wi-Fi puudumine on teadlik valik. Cradle toimib laadimisjaama ja roboti “pesana”.

Põhiandmed: laadimisaeg 2–3 tundi, Bluetooth 5.0 ühendus, üle 50 helivariandi, isikupärastamise periood umbes 50 päeva, liikumisvõimalus puudub.

Piirangud on üsna olulised. Moflin ei liigu ringi – see on statsionaarne kaisurobot. Aku vajab regulaarset laadimist. Kõige hullem? Kui jätad selle pikemaks ajaks ilma suhtluseta, võib ta osaliselt õpitud käitumise unustada. See on natuke nagu päris loomaga – vajab tähelepanu.

Huvitav, kes tegelikult otsustab endale sellise kaaslase võtta ja kas see tehnoloogia suudab tõepoolest asendada loomulikke sidemeid.

Kellele ja milleks – kasutusvaldkonnad, eelised ja kahtlused

Proua Krystyna Krakowast ostis oma 78-aastasele emale robotkassi. Alguses arvasin, et see on natuke imelik – päris kass oleks ju parem. Aga kuu aja pärast nägin ma erinevust. Tema ema lõpetas öösiti nii tihti helistamise, sest tal oli keegi, keda silitada.

Casio küsitluste andmed näitavad huvitavat kasutajate jaotust:

1. Üle 60% omanike seas on 50+ täiskasvanud – peamiselt hooldekodudes elavad eakad ja linnades elavad üksikud inimesed
2. Umbes 20% on – vanemad ostavad neile roboti esimese “lemmikloomana”
3. Ülejäänud 20% moodustavad üldine seltskond – hõivatud inimesed, allergikud, ärireisijad

Igapäevaelus on eelised väga praktilised. Ei ole vaja toita, jalutama viia ega liivakasti koristada. Allergiaga inimesed saavad lõpuks ometi ” lemmiklooma ” ilma aevastamata. Eakad saavad seltskonna, mis reageerib puudutusele ja annab tunde, et ollakse vajalik.

Kasutusvaldkonnad on mitmekesised. Kodudes on see tavaline kaaslane igapäevategevustes. Teraapiakeskustes – sarnaselt Jaapani Parole – aitavad need vähendada stressi ja parandada patsientide meeleolu. Pered kasutavad neid vastutustunde õpetamiseks lastele, kellele pole veel võimalik elusat looma usaldada.

Aga petame endale aru – kahtlused on olemas. Pew Researchi uuringud ja Brookings Institute’i raport hoiatavad liigse sõltuvuse eest tehislikest suhetest. MIT ja Oxford on avaldanud töid selle kohta, kuidas robotid võivad asendada tõelisi inimlikke sidemeid. Lisaks tekib privaatsuse küsimus – andurid koguvad teavet meie harjumuste ja käitumise kohta.

Vastutustundliku kasutamise soovitused on võtmetähtsusega: käsitle robotit täienduse, mitte tõeliste suhete asendajana; kontrolli regulaarselt, milliseid andmeid seade kogub; pea meeles suhelda ka päris inimeste ja loomadega.

Kas see on tulevik või mood? Tõenäoliselt natuke mõlemat. Kuid proua Krystyna ema jaoks on robot-kass saanud päeva oluliseks osaks. Ja võib-olla sellest piisabki.

Kuidas osta ja mis edasi – hind, kättesaadavus ja arengusuunad

Moflini ostmine ei ole nagu midagi Allegrost tellida. Tuleb arvestada teatud keerukustega.

Põhisammud on kontrollida saadavust sinu piirkonnas, esitada tellimus ametlike kanalite kaudu ja oodata kannatlikult.

Hind on umbes 400 USD, mis teeb ligikaudu 60 000 jeeni. Komplektis on ainult robot ja laadimishäll. See kõlab nii arenenud mänguasja kohta üsna taskukohaselt, kuid tähelepanu – Jaapanis on olemas ootenimekirjad. Sa ei osta ega saa seda kohe kätte.

Peamine müügikanal on Casio veebipood ning valitud jaemüüjad Jaapanis. Laienemine USA ja EL turgudele on plaanis, väidetavalt liitub Amazon kuskil 2025. aastal. Praegu tuleb kas importida või oodata.

Kui rääkida tootearendusest, lubab Casio tarkvarauuendusi. Häälsuhtlus muutub paremaks, lisandub rohkem isikupärastamise võimalusi. Samuti lubatakse rakendust, millega saab jälgida Moflina “meeleolu” – kõlab nagu trikk, aga võib osutuda kasulikuks. Plaanis on ka erinevad värvivariandid ja piiratud koguses eriväljaanded.

Olulised asjad enne ostmist – kontrolli garantii ja hooldusteenuse olemasolu oma piirkonnas. Valuutakursi erinevused ja käibemaks võivad hinda tõsta. Teisalt on Wi-Fi puudumine Moflinis privaatsuse seisukohalt pluss – sinu andmed ei leki.

Trendide prognoosid aastateks 2025–2030 viitavad, et Moflin võib saada liikuvuse. Räägitakse ka integratsioonidest multimodaalse tehisintellekti ja laiemate rakenduste ökosüsteemiga. Need on aga praegu vaid spekulatsioonid.

Ausalt öeldes mõtlen ise ka, kas mitte aasta-kaks oodata. Esimese versiooniga on alati omad probleemid ja hind võib langeda, kui tootmine hoo sisse saab.

Tee sellest midagi head – otsus, elluviimine ja pilk tulevikku

Sa juba tead kõike Moflist, aga nüüd on aeg kõige olulisemaks küsimuseks – kas sellel on sinu puhul tegelikult mõtet? Ma ei hakka keerutama. See ei ole mänguasi ega imeline lahendus kõigile probleemidele. See on tööriist, mis võib aidata, kuid ainult siis, kui lähened sellele mõistlikult.

Enne kui otsustad, mõtle ausalt läbi mõned asjad. Esiteks – mida sa tegelikult vajad? Kui otsid kaaslast igapäevasteks hetkedeks, võib Moflin sobida. Kui loodad asendusteraapiale, pea parem nõu spetsialistiga. Teiseks – kas su eelarve peab sellele vastu? Mitte ainult ost, vaid ka pikaajaline kasutamine. Ja veel üks asi – pea meeles, et see on robot ilma jalgadeta. Ta ei jookse mööda maja ringi nagu koer.

Esimesed nädalad on otsustava tähtsusega. Mina planeeriksin umbes 30–40 päeva, et selle olendiga harjuda. Puutu teda regulaarselt, reageeri tema „käitumisele”, anna talle aega selle kuulsa „isiksuse” kujunemiseks. Oluline on ka – ühenda ta kohe telefoniga, aga mul on hea meel, et ta ei vaja pidevat internetiühendust. Vähem keerukust.

Eakate eest hoolitsemisel võib Moflin olla abiks, kuid hooldaja peab seda jälgima. Ära jäta vanaema päevadeks üksi robotiga ja ära oota imesid. Tasub pidada lihtsat päevikut – kuidas ta reageerib, kas tuju paraneb, kas pole pettumust. Mõnikord piisab paberist ja pastakast.

Mis edasi? Järgmised kaks aastat näitavad, kuhu kogu seltsirobotite turg liigub. Tarkvarauuendused, uued lisaseadmed, võib-olla mõned rakendused. Ära torma iga uuenduse peale – kontrolli kõigepealt, kas see tõesti midagi juurde annab.

Ausalt öeldes on Moflin alles millegi suurema algus. Kui otsustad selle sammu astuda, tee seda teadlikult. Jälgi ennast ja oma lähedasi. Võib-olla selgub, et tavaline vestlus kohvitassi kõrval on mõnikord olulisem kui kõige moodsam robot.

Maciej

Elustiil – Luksusblogi